Elu võimalikkusest maal VOL2

Elu võimalikkusest maal vol2
ehk korterist talli

Jah, taas.
Seekord oli saatus minu vastu helde ja viimane tiine mära poegis täna öösel kui pererahvas veel kodus oli. Üks jalgratas vähem leiutada, tegelikult lugesin eelnevalt märade poegimisest ikka üpris usinasti ja keskpärase artikli suudaksin ma tänaseks juba olemasolevatest teadmistest kokku klopsida aga ma loodan, et seda ei ole tarvis.

Siiski-siiski.
Eile suutsin ma oma naiivsusega hiilata kui natukene peale kella üheksat õhtul kohaliku poe poole hakkasin sättima. Seda, et liigne optimismus oleks see olnud ka peale kella kaheksat, sain ma täna poe ukse pealt teada.
Kui nüüd meenutada sügisest poe ette parkimise lugu (http://maavanaema.blogspot.com/2013/01/normal-0-21-false-false-false-et-x-none.html), siis seekord jätsin ma auto keset tühja platsi..........selleks ajaks kui ma poest välja sain, oli parkla autosid täis- eeldan, et tegemist oli tööpäeva algusega kaasneva muudatusega ja kõik parklas olevad pea 10 autot olid korralikult parkla servades täisnurkse nurga all ja teeservaga paralleelselt- iga sõiduõpetaja oleks nende üle uhke. Kohe nii uhke, et minul oli suisa piinlik oma parkla keskel uhkeldava sõiduki pärast. No ainus lohutus oli see, et ma kohe olin niiiiii keset parklat, et nad võinuksid minust ükskõik kumbapidi mööda mahtuda ja ümber sõita.
Kasvõi korduvalt.

Igatahes sain ma rabarberikoogi jaoks vajaliku materjali ja jäätised kätte (antud lauses puudub kontekstuaalne seos kahe tootegrupi vahel).
Tänaseks on pisipreili saanud mekkida oma esimesed jäätised- ühe mahlapulga, ühe koorepulgaka ja see on meil ka selge, et inimestele tuleb hirmus haledasti otsa vaadata, siis saab ka teiste käest ampsu.

Täna sai ta siis pisikese koonustorbikus vahvlijäätise proovida. Mis proovida, täitsa oma jäätise sai ja suisa söömiseks.

Siiani olen ma ikka imestanud, et no mis puhul tehakse niiiiii väikesi jäätiseid, neist ei saa maitsetki suhu, siis täna kuulun ma sinna kildkonda, et äkki oleks võimalik veeeel väiksemaid teha. Rääkimata sellest, et meie mõlema garderoob läheb kuni aluspesuni välja pesumasinasse (ärge küsige kuidas see nüüd juhtus) ja mingi hetk peame minema maja kleepuvaid seinatelliseid pesema ning kiviktaimla serva pealt vahvlipuru korjama.
Mingil hetkel ei hakanud minu hambad sellele jäätisele enam muidugi peale, sest see pisteti kogemata killustiku sisse otsapidi aga .... kokkuvõtvalt võib öelda, et talle maitses.





 
Teine päev.
Linnas käik.

Linnas elada on palju lihtsam kui linnas käia. Fakt.
Paar tundi linnas ja läbi kui Läti raha, mitte, et ma vennasvabariigi rahanduspoliitikaga hetkel kursis oleksin aga vast saan andeks.
Kuna päevakavas oli üks kohustuslik käik, siis ei olnud seda kuskile edasi ka lükata ja pidin minema.

Esiteks:
Selleks, et 9.30 linnas olla, tuleb hakata peale kella seitset sättima.... No esialgu küll mõttes kohvitassi taga teekonda paika pannes aga mida aeg edasi, seda füüsilisemal kujul. Pudel piima ja kaks banaani annavad näljahäda suhtes üpriski kindla tagala ja peamine on see, et kuskil käimata ei ununeks, kauge maa tagasi minna ju- see on asi, mida linnas elades ei taju- kõik on käe ja jala juures, igal hetkel olemas ning saadaval, ei pea sedasi kavandama, sätitama ja planeerima. Tuletage mulle seda tunnet meelde kui ma järgmine kord kiunun, et käisite linnas aga kohvile ei jõudnud. Ma ise ei oleks ka täna enda manu kohvile jõudnud, isegi kõige parema tahtmise juures.

Teiseks:
Isegi kui sa ilmateadet ei usu, ei ole ilm igal pool ühesugune.
Ilm on pilves ja ma panen suisa kinnised jalanõud, rääkimata sellest, et preilile läheb kleidi peale ka paksem dressipluus otsa.
Tibutab ja on selline kerge 13-15C..... Paar tundi hiljem on lauspäike, 27C ja see paksem dressipluus on koguaeg jalus ja ees ja üle.
Rääkimata minu kinnistest jalanõudest.
Õnneks on mul pagasnikusse mingil tundmatul põhjusel tekkinud jalanõude tagavara kahe paari plätude, kummikute ja saabaste näol. Seekord läheb see siis vähemalt asja ette.

Kolmandaks:
Selle paari päevaga, mis sa linnast oled eemal olnud, on nad just selle tee üles kaevanud või selle tänava sulgenud, mida mööda sa mõttes KÕIGE OTSEMAT teed pidi sihtkohta planeerisid jõuda ja teed ülisuure ringi ja jääd hiljaks.
(No tegelikult ei jää hiljaks, sest sa tuled maalt ja oled ajavaru sisse planeerinud sellise tugeva 30 minutit ettenägematuteks juhtudeks). Aga on neil ikkagi vaja kaevata?

Neljandaks:
KUI sa annad lapsele jäätise ja tahavaatepeeglist kontrollides tundub, et pulga otsas olev kogus on kuidagi väga järsult ja ebareaalselt kiiresti vähenenud, siis on targem kinni pidada ja asja uurida.
Mina seda ei teinud.
Seekord.

Viiendaks:
In the middle of nowhere...
Loe teesilte, et sa teaksid kus sa oled, sest vajadusel on keeruline seletada, kus sa parasjagu asud : Halloooo, jah, ma olen siin kahe põllu vahel, ei, ei suured põllud. Ma ei tea, mis kultuur seal kasvab, oder äkki või raps. Üks puu paistab ka tee ääres. Ah, et mõnda viita....üks asula oli küll viis minutit tagasi. Ei, ei, täitsa suur koht, mitu majapidamist ja pood olid tee ääres. Ei, ma ei tea, mis koht see oli. Enne seda oli mets ja siis olid põllud ja ees on ka mets".
Millest ma siis selle mõtteni jõudsid- vasakus esimeses rehvis on jonks sees. No sõites teeb sellise jonka-jonka-jonka ja vibra viskab ikka istmesse ja rooli ära (mitte, et ma oleksin tagasisõidu üldmassaazina mõjuva lisaväärtuse üle kurtnud aga hirm puges naha vahele korraks, et no mis siis saab kui ma nüüd näiteks halvimal juhul märkan, et rehv minust ette sõidab, või lihtsam käib krõks ja ma seisan tee ääres. Välja mõtlesin.
Mul on olemas telefon, internet, akulaadijat muidugi ei olnud kaasas aga no niipalju akut ikka oli, et vajadusel oleks saanud kerge numbriotsingu teha.
"Autoabi" kutsumise peale jõudsin ma mõttes muidugi alles praegu, seda kirjutades (ju see oleks olnud minu jaoks liiga lihtne ja loogiline käitumine, et ma selle peale ei tulnud) aga kui ma oleksin tee äärde jäänud, siis ma oleksin tõenäoliselt kohalikule vallavanemale helistanud, ennast pikalt ja põhjalikult tutvustanud ning abi palunud mõne traktoristi vms numbri näol.
Selle kontrollisin ka ära, et kas mul pudelijagu sularaha ikka on kaasas.
Oli.
Siiani on.

Kuuendaks:
Lõunauinakud on lubatud.
Kohustuslikud.
Kõigile osapooltele ja asjaosalistele.





Kolmas päev
Laadamelu

Müristab ja esimesed vihmapiisavad tabavad maad ja minu turja, mis just lõõskava päikese poolt kuumaks on köetud. Kurjam, kiljuma võtab- silkan õhukeses kleidis toa poole...

See lause sisaldab endas rohkem kui esmapilgul tundub- et ma jooksen, tagatipuks suisa silkan- no ei ole eriti selleks vajadust olnud. Kleidis ja veel takkapihta õhukeses- no ka selleks ei ole nagu vajadust olnud. Vihma eest ära ja vihmaga õues- ka selleks ei ole nagu vajadust olnud ja pole ammu teinud. Ja veel takkapihta kiljudes kah!

Seda kõike jõuan ma toa poole silgates mõelda, selle asemel, et joosta teises suunas ja autol katuseluuk sulgeda ja uksed kinni panna ning siis kolmandas suunas, et peenra tegemisest üle jäänud pluus, mis pojengipõõsa toe peal ripub, ära tuua enne, kui see läbimärjaks saab.
Silkamise mõnu kadus kuskil auto ja peenra vahel ja kleit muutus ebamugavaks nõks enne tuppa jõudmist.

Muidugi olen ma peale seda esimest tuppa põgenemist mitu mitu korda õues asjatada jõudnud- minu värskelt valminud peenar vajas kastmist ja kuna see sahmakas lõi terve suure metallist vanni vett täis, siis oli tarvis see kahe saju vahepeal ära kasutada.
Pool peenart kastsin suisa ette ära, kuigi seal veel taimi ei ole.

Preili mänguasju käisin õue peal taga ajamas ja mängisin tuuleiiliga palli. Õnneks mina võitsin.

Aga selline mõnusalt tormieelne- kõmisev ja tuul kannab endas sellist veidralt tajutavat sõnumit, mis teeb looduse suhtes kuidagi aupaklikuks.

Märad koos poegadega on sees- varju sai nad saadetud 30C kuuma eest juba enne lõunat, vedas, öeldakse selle kohta. Suur kari ei ole samuti meie juurest veel põgenenud, kuigi on näha teatuid ilminguid, et nad seda plaanivad ning omakeskis läbirääkimisi peavad ja rohelisematele heinamaadele igatsevad. Roosi on ka täiesti olemas ja oma koha peal kuigi see sadu ajas mu plaanid tema sulu puhastamise osas natukene sassi.

Täna oli meil aga laadapäev.
Kuigi ma ise olin siinpool letti, kus tungleb tarbijatemass, sain ma selle laadatunde siiski kätte ja see meenutas mulle, miks selline sotsiaalne kauplemisvorm nagu "laat" on meie ühiskonnas edukalt ellu jäänud. See kõik oli lihtsalt nii vahetu ja inimeselt-inimesele.

See oli kohe nii mõnus, et ma käisin seal täna kaks korda.

Hommikul koos peretütre ja pisipreiliga ning peale lõunat, kui abikaasa ja tütar magama oli pandud, üksinda. Lihtsalt jalutasin lettide vahel, nautisin muusikat ja vaatasin inimesi.
Õitsev sirel, punutud korvikene ja keegi, kes seda tassiks, olid küll puudu, aga selle tegi kujutlusvõime tasa.
Oleks vaid aega ja sularaha olnud, oleksin tõenäoliselt ka kolmandat korda läinud.

Pisikese asula kohta oli väga palju rahvast ja müüjaid ja oi oi mida kõike seal ei olnud. Just selline peabki üks õige laat olema- alates vanavarast, taimedest, õnneloosidest, päev otsa mängivast ansamblist, lõpetades sellega, et platsi peal õues müüdi ka diivaneid! See nägi kohe eriti eksootiline välja.

Üks tore kübaramüüa täiendas meie perekonna peakatteid kahe isendi võrra. Mõned lilletaimed sai juurde ostetud, ampel sai omale sisu ja ka mina sain omale linna amplisse kaks taime juurde. Preili sai omale kollase heeliumiga õhupalli...oh seda rõõmu! Seda pallirõõmu jagub meile praegu ka tuppa "Põnts-põnts" mäng- paelakesest tõmmates põrkab pall vastu lage ja põgeneb eest ja ajab taga.

Tsiteerides klassikuid: "Sa ei saa olla õnnetu, kui sul on õhupall!" (W.Puhh@ Iiah)
 



Kolmas päev
Stewart.

Vahel on mul siiralt hea meel, et teatud hetkedel ei ole inimesi minu ümber.
Miks?
Tsiteerime klassikuid: Peamine, et väärikus jääks alles.
Sedasi kipub peremees mulle üpris tihti lausuma. Viimati küll vist siis, kui ma maru rafineeritult ning vaoshoitult üritasin mulle selja tagant tempot tegeva hobuse eest talli vahekäigust ära põgeneda ja seda kõike ilmel, et ma tegelikult jalutan veidi kiiremini ja see ei ole paaaaaanikast tingitud kiirkõnd ja ummisjalu tormamine esimese sopini, kuhu saaks tee pealt eest ära põigata.

Läksin mina ühesõnaga rabarbereid tooma ja kui ma juba sinnapoole sammud seadsin, siis otsustasin tiiru ka ülemises "alumises" tallis märasid kaemas ja heina kohendamas käia.
Avan ukse ning sisemisel kuulen, et söödaruumis toimub mingine üpris vali ja rütmiline tegevus. Tonks, tonks, tonks. Veider. Kuulatan. Ikka sama- tonks, tonks, tonks, plõnks.

NO oli mul siis tarvis vaatama minna? Jah, see oli retooriline küsimus.

Vaikus.
Vaatan ringi, ikka vaikus.

Ja siis kuulen imetasast krabinat...ilus hall pisikene hiirekene istub kaerahunniku otsas ja vaatab enda alla kuhjatud mäest maha veerevale üksikule kaeraterale sellise ahastava ilmega järgi, justkui see oleks libisenud tal varba vahelt ja ta on kogu oma olemusega teadlik, et just sellllllle õnnnetu tera heli reetis tema olemasolu ja asukoha.

Täitsa nunnu hiirekene.

Hakkame üheaegselt liigutama, tonks-tonks-tonks võtab hiirekene hoogu ja üritab mööda metallserva üles joosta ja muudkui kukub anuma põhja tagasi.
Supsti, panen talle riiulist esimese ettejuhtuva topsiku peale.

Ajuhiiglane.
No ja edasi?

...

Hobused on selle eesruumist tuleva sahmimise peale rahutuks muutunud, sest kuigi ma seda tõenäoliselt ise ei teadvusta, siis kaasnesid minu tegevusega "uih-ja-aih-ja-vuihh", ühesõnaga olukorra antud valguses otsustan, et ma tegelen selle hiir Stewartiga hiljem edasi (ja no alati on ju lootus, et ma ei pea temaga edasi tegelema. Ma ei tea, mida ma loodan, et ta lämbub ise surnuks või et ta jookseb selleks ajaks siit väga kaugele, kuniks ma tagasi tulen).

Toimetatud...

...No alles on.
Ja kohe vägagi alles.

See variant, et ma jätan ta selle tagurpidi kopsiku alla, ei sobi- et las sööb rahus kaeru edasi, ainult, et kasvuhoones? Mkm.

Tekib idee ta kuidagi pange saada- libistan topsikut ettevaatlikult mööda pange seina (no plaanis oli see pange põhjani kuidagi libistada ja siis ta sinna topsiku alla jätta). Küll tuleb saba välja ja küll ei liigu käpad edasi ja küll hakkab minu käsi värisema ja ta muudkui hüppab vastu seda kopsiku põhja...ja koguaeg valdab mind tunne, et nüüd ta hüppab ja hammustab mind ninast.

No ei hammustanud......
Päkkade välkudes jooksis "heinapallinöörkottide" taha ja te võite kolm korda arvata, kuidas ma teda sealt otsisin...no ikka suuuuuure müra saatel, et ta ikka võimalikult kaugele pageks.

Ühesõnaga hiirepüüdjat minust ei saa.

Tagasi tulles lõikusin rabarbereid ja mõtlesin tänutundega, et lähimad naabrid on selle nurga alt nägemis- ja kuulmisulatusest väljas.
Praeguseks oleksin nad minu kisa peale kohale jõudnud ja leidnud eest salsat tantsiva näutsiku rabarberipuhmaste vahel- õues on nii palju sääski, et liikumatult püsida lihtsalt ei ole võimalik.

Peenrad sain ka valmis.




Neljas päev

Perekond Lepad

Täna sai aluse perekond leppade sünd. Tegemist on siis kivist lepatriinudega, kes loodetavasti saavad suvi otsa maal seigelda.



Lepamamma:
Lepamamma on lepatriinude Triinu ja Liinu ema, ning kõik kutsuvad teda mammaks. Mamma Lepp elab füüsali all ja oi kui uhke on tema magamistuba varasügisel. Suvel kaunistavad tema elutoa vaadet suured härjasilmad. Lepamammal on väga hea süda ja kõik lapsed armastavad tema juurde külla tulla. Pisikestel lepamaimudel on seal alati väga põnev mängida ja magus ninaesine.

Lepa Triinu ja tema kaasa Riivo:
Nemad on pisikese lepamaimuga kodused ja elavad looduskaunis kohas kolme võõrasemapuhma all, mis pakub neile varju pisikese kasvatamiseks.

Nende lapsed kaksikud Elle ja Malle on teismeliseeas neiud ja võtavad kahekesi ette juba suuremaid avastusretki kui kodupeenar. Korra on nad isegi kiviktaimla teises otsas käinud...sellest, keda nad seal kohtasid, mõni teine kord. Elle kuub on ilus sile, seevastu Malle on kühmuline. Kuna Mallel on väga hea süda, siis keegi teda nende kühmude ja lohkude pärast ei narri.

Neli väiksemat lepalast käivad koos hoidjatädiga mänguväljakul mängimas ja aega veetmas.

Naaberpeenras, üle kraavi, elab aga Lepa Triinu õde Lepa Liinu.
Liinul endal lapsi ei ole. Lepa Liinu mees on kollane kartulimardikas ja solidaarsusest ning suurest armastusest oma mehe ja tolle poja vastu, otsustas Lepa Liinu oma punasest kleidist loobuda ning kannab nende tutvumisest alates ainult kollast värvi riideid. Need olevat ka moodsamad kui punased. Samuti reisib Liinu oma perega väga palju. Lepa Liinu mehel on vuntsid.

Pildid:
https://www.facebook.com/media/set/?set=a.10151643172417962.1073741830.670932961&type=1

Lastele: Tommi pere lood. Tomm ja Näärid

TOMM JA NÄÄRID

Sel aastal sai Tomm teada, et lisaks jõuludele on ka näärid. Näärid tähendavad ühes võõras keeles uut aastat. Ehk siis on nääriõhtu teisisõnu vana aasta viimane õhtu, enne uue aasta saabumist. Vanasti, siis kui isa-ema väikesed, jõule ei peetud. Kui Tomm seda kuulis, hakkas tal oma vanematest väga kahju- mõelge ise, ei mingeid päkapikke, jõuluõhtut ega jõuluvana! Siiski kinkideta ei jäänud keegi, sest vanasti käis näärivana. Näärivana nägi välja samasugune nagu jõuluvana. Nii, nagu Tomm luges oma paki eest jõuluvanale luuletust, pidid ka Tommi ema-isa vanasti näärivanale laulma, tantsima või salme esitama, et pakke kätte saada. Veel kauem aega tagasi, siis kui Tommi ema-isa ega nende vanemad veel isegi sündinud ei olnud, kontrollisid näärivanad ka laste lugemisoskust. Pikk habe ees ja vitsakimp vööl, tublidele lastele jagasid nad õunu ning magusaid kringleid. 
Ja ehitud kuusepuud olid ka siis olemas. Ehted olid ainult teistsugused. 
Ja kuskilt mäletas Tomm, et siis olnud ka lumi valgem.

Näärideks läks Tommi pere maale. Vanaema juurde. 
Maavanaema ei ole Tommi päris vanaema. Selleks, et olla päris vanaema, peaks ta olema kas Tommi ema ema või isa ema, aga seda ta ei ole. Maavanaema elab lihtsalt maal ja tegelikult ei ole ta ka väga vana, aga kuna igal lapsel peab olema oma maavanaema, kasvõi laenatud, nii on ka Tommi perel oma laenatud maavanaema Ellemai, kellest nad terve perega hoolivad ja kes hoolib neist. 
Tommi arvates on maavanaema täiesti piisavalt "päris vanaema moodi", et ta ei mõtlegi sellele, et nad sugulased ei ole. Maavanaema meeldib isegi kass Joosepile, kuigi kass Joosep on vanaema ainult pildi pealt näinud. 

Maavanaemade puhul ongi peamine see, et nad elaksid maal. 

Tommi arvates on maal väga tore. Seal on palju viljapõlde, kartulipõlde, suur mets ja maja taga on lai lai heinamaa. Talvel ei paista heinamaa välja aga see on seal alles. 
Ja kui põnevad hääled ja lõhnad on maal! 
Ühele väikesele poisile on seal igatahes väga palju avastamist- nii palju elu ja seiklusi peitub iga kivi all ja puu taga, tuleb need vaid üles leida. 

Maavanaemal on palju loomi- hästi palju hobuseid, kohe nii palju, et neil on mitu talli. Tall on hobuse kodu ja seal on palju põnevaid asju. Samuti on maal kaks koera, kolmevärviline kass, kits Roosi, üks kukk ja kümme kana. Kukke ja kanu Tomm ühekorraga kokku lugeda ei saa, sest tal on ainult kümme sõrme ning lisaks kanad siblivad kogu aeg ringi.

- xxx - 

Vanaema juures maal on Tommil alati vahva olnud, aga täna oli poisi meelest kõik natukene teisiti. Kuidagi pidulikum. Lambid särasid heledamalt kui muidu ja kuuse ehted pilgutasid üksteisele silma, ladvatäht oli aga ülemeelikus ise ja püsis vaevu-vaevu kuuse tipus. Räästas rippuvad purikad kihistasid valjult naerda. Kõik olid pidurüüs ootamas ja valmis, et  vastu võtta väga tähtis külaline- Uus Aasta.

Tomm proovis samuti väga tubli laps olla. Enamasti tuli see tal ka ilma proovimata välja, aga täna oli ta kohe eriti tähelepanelik ja proovis ennast mitte ära määrida, vähem joosta ja oma asju kokku korjata.  

 Ja ta ootas väga õhtut. Oi, kuidas ta seda ootas! 

Vanaema rääkis, et täna, vana aasta viimasel ööl, avaneb sild kahe maailma vahel- päris maailma ja muinasjutumaailma vahel. Seda ootas poiss kohe suure põnevusega ja natukene kartis ka.

„Tomm!“ hõikas vanaema köögist:“ Ole hea laps ja vii need taldrikud elutuppa laua peale.“

Tommile meeldis, et vanaema Ellemai usaldas talle alati nii tähtsaid töid ja proovis neid väga korralikult täita. Taldrikud viis ta lauale ükshaaval, et need katki ei läheks. Ja kui ta kogemata olekski kukkunud, siis lõhkunuks ta ära ainult ühe taldriku aga mitte aga terve virna. Tervet taldrikute virna oleks poiss tassida jaksanud küll, sest Tomm oli väga tugev. 

„Täna tuleb 12 korda süüa ja 12 erinevat toitu peab laual olema. Kas sa tead miks?“ pöördus vanaema poisi poole. Tomm teadis, et sooja toitu tuleb süüa päevas kolm korda ja tervislikke vahepalasid, et kõik vitamiinid kätte saada ning suureks ja tugevaks kasvada aga seda, et 12 korda, seda kuulis ta esimest korda.

„Ei tea“ vastas poiss ja ronis vanaemale sülle.

„Aga mitu kuud on aastas?“ uuris vanaema, kes järsku ei tahtnudki enam toidust edasi rääkida. Tomm oli natukene oma uudishimus kannatamatu, kuid siiski proovis ta koos vanaemaga püüdlikult kaasa lugeda: „ Jaanuar, veebruar, märts, aprill, mai, juuli, juuni, august, september, november, oktoober, detsember“. 

„Tubli!“ kiitis vanaema noorsandi.“See kõik teeb kokku 12 kuud“

Ema oli Tommile alles hiljuti rääkinud, et aasta koosneb kuudest ja kuud koosnevad nädalatest ja nädalad koosnevad päevadest. Seda, mitu päeva nädalas oli, Tomm hetkel enam ei mäletanud.

„Täpselt nii, 12 kuud“ jätkas vanaema „ja täna õhtul peabki sööma täpselt 12 korda just nimelt selle pärast, et aastas on 12 kuud. Iga toidukord ühe kuu eest, et terve järgmine aasta iga kuu toit laual oleks ja seda kõigile jaguks.“ 

„Aga vanaema, miks me siis järgmisel aastal poodi ei lähe kui toit otsa saab? Kas see ei oleks lihtsam kui ühe õhtuga 12 korda ette süüa?“ uuris poiss, sest ta ei uskunud, et ta suudaks nii palju süüa, et terve järgmise aasta kõht korralikult täis oleks. Läks tal ju alati peale hommikusööki juba lõunasöögiks kõht tühjaks, ehkki ta sõi alati hommikul kõhu korralikult putru täis. Ja nüüd vanaema soovib, et ta ühe õhtuga terveks aastaks kõhu täis sööks! Ei, seda ta ei oleks suutnud.

“See on selline ennustamine ja soovimine, et kõik hea täide läheks ja kõike jaguks ning millestki puudust ei oleks. Aga ise peab uskuma. Ainult siis see mõjub. Ennustamistega ongi nii, et mida rohkem sa usud, seda rohkem see mõjub.“ selgitas vanaema Tommile ja naeratas soojalt “Samuti ei tohi täna öösel toitu laua pealt ära korjata. Kõik peab lauale jääma, sest öösel on oodata salapäraseid külalisi ja on tähtis, et ka nemad kõhud täis saaksid ning meile tänutäheks uuel aastal head õnne tooksid. Meie aitame neid ja nemad meid.“. 

Vanaema läks kööki tagasi, Tomm jäi tugitooli kuuldu üle järele mõtlema.

Kõik muudkui rääkisid sellest salapärasest Uuest Aastast, mis varsti saabub ja Tomm kibeles temaga juba väga kohtuma. Ema ja isa olid lubanud, et täna öösel ta magama ei pea minema. Ka see tundus väga eriline ja pidulik ning seda tähtsam külaline tundus see Uus Aasta olevat.

„Vanaema!“ hüüdis Tomm, kellel oli tunne, et vanaema teab rohkem, kui ta talle räägib. „Vanaema, kas sina oled Uue Aastaga kohtunud?“ uuris ta ukselävele ilmunud vanaemalt.

„Ojaa“ naeratas Ellemai “Kohe mitmetega, lausa mitmekümnetega!“

„Kas neid on rohkem kui üks?!“ oli Tomm jahmunud. Sellega ta arvestanud ei olnud. Mitu Uut Aastat!

„Jah Tomm, neid on palju. Mina olen näinud neid oma elupäevade jagu ja täpselt nii mitut uut aastat olen mina näinud kui vana ma olen. Sina oled kolme aastane ja oled näinud kolme uut aastat, kuigi sa ise neid ei mäleta. Sa saad igal oma sünnipäeval aasta jagu vanemaks ja iga saabunud Uus Aasta toob sulle uue sünnipäeva.“ selgitas vanaema. 

Nüüd meeldis Tommile Uus Aasta veelgi, sest Tommile meeldisid sünnipäevad.

„Aga kui Uus Aasta sel aastal ei jõua kohale, kas mul siis ei tulegi kevadel sünnipäeva?“ muutus poiss veidi ärevaks.

„Oh, Tomm, ära muretse“ lohutas vanaema“ Ei mina ole oma silmaga veel seda näinud, et uus aasta oleks tulemata jäänud. Tuli tema kolhoosi ajal ja enne kolhoosi aega ja juba siis, kui minu kadunud vanaisa veel noor mees oli“.

See julgustas Tommi, sest vanaema vanaisa oli noor mees olnud väga väga ammu ja kui siiamaani ei olnud seda juhtunud, et Uus Aasta oleks tulemata jätnud, siis ei juhtu seda ka nüüd. 

„Tule, läheme õue, mul on su abi tarvis“ viipas vanaema poisile. Ema aitas Tommi riidesse ja tõttas tagasi kööki. Emal oli täna tähtis ülesanne. Ta pidi tegema 12 erinevat toitu, et nad saaksid 12 korda süüa.

- xxx -

Tomm ja vanaema Ellemai läksid talli. 
Vanaema oli kaasa võtnud pooliku leivapätsi hobustele maiustamiseks ja jupi vorsti kolmevärvilisele tallikassile. Vanaema ütles, et kuigi loomadele viiakse midagi head alles nääriööl, siis ta ei taha täna ka päeval talli tühja käega minna. See muutis tänase päeva poisi jaoks veelgi erilisemaks, kuigi Tommi arvates ei oleks vanaema pidanud tühjade käte pärast muretsema, sest vanaemal olid nagunii kogu aeg käed täis. Vanaema ise alati ütles, et tal on jälle käed tööd täis. 

Vanaema avas talliukse ja hoopis teine maailm oma lõhnades ja helides avanes poisile. Pisikesed hobuhaldjad, pikkade kuldsete ja hõbedaste lakkadega, kohevate lokkis sabadega ning lumivalgete tiibadega, kepsutasid aknalaual. Nemad kaitsesid ja valvasid hobuseid ja lubasid nende juurde ainult häid inimesi. 
Igal hobusel on oma haldjas. Kui hobune saab omale ratsaniku või päris oma inimese, kes tema eest hoolitseb, siis hoolitseb hobuhaldjas lisaks hobusele, ka tema inimese eest. Proovib pehmendada inimese kukkumisi ja haldjas on see, kes inimesele vahel kõrva sosistab, kui tema suurt sõpra mõni häda vaevab. Hobuhaldjad tekitavad nähtamatu silla inimeste ja hobuste vahel. Selle pärast ongi see side looma ja inimese vahel nii maagiline, et tihti ei ole seda võimalik sõnadega seletadagi. Aga seda Tomm teadis, et haldjaid ei saagi seletada. Vähemalt mitte enamusele suurtest inimestest. Vanaema Ellemaile aga sai. Emale sai ka.

Mõnda hobust teadis Tomm nimepidi- seal olid Helme ja Friidom ning ilus valge täkk Silver. Hobused meeldisid Tommile väga ja tema meeldis hobustele. 
Vanaema murdis leivapätsist priskeid tükke ja andis need poisi kätte, kes omakorda hoolitses selle eest, et iga hobune saaks oma maitsva ampsu kätte. 
Üle kõige meeldis Tommile hobuse nina- see oli nii pehme ja sametine. Poiss ei kartnud loomadele käest leiba ulatada, talle meeldis väga, kuidas soe nina ta peopesa kõditas ja õrnalt suuga leivakübemeid noppis. Tommi ema vahel kartis ja see tegi poisile ja vanaemale palju nalja. Aga Tomm teadis, et emast saab veel asja- teadis ta seda selle pärast, et vanaema ütles nii. Ja vanaemal kippus sellistes asjades õigus olema. Seda, et vanaemal kippus õigus olema, ütles omakorda isa. Ja Tomm uskus isa.

Täna aga ei tulnud nad hobuseid ainult vaatama ja söötma, vaid ka ennustama. 

Nääriõhtul ennustatakse väga palju, sellest oli Tomm juba aru saanud.

Nii nagu 12 söögikorda ennustab toidurikast aastat, nii ka tööriistade liigutamine ennustavat head tööõnne ja kordaminekuid töödes. Ja selle tööõnne ennustamiseks oligi vanaemal Tommi appi tarvis.   

Üheskoos liigutasid nad erinevaid tööriistu, kõik harjad ja rehad, hangud ja viglad ning kühvlid käisid nad läbi, et kõike uuel aastal jaguks ja oleks külluses, nii tööd kui heinu. Vanaema raputas ka hobuste päitseid ja valjaid, et loomadel uuel aastal hea tervis oleks.

 Tomm, kes oli tugev poiss, jaksas isegi ühte käru liigutada, mille peale vanaema arvas, et nüüd on tallis ennustatud juba piisavalt.

Vanaema sulges talliukse, kohendas palitu hõlmad koomale ja kutsus Tommi viljapuuaeda. 

-xxx- 

Kopli taga aias kasvasid erinevad viljapuud- õunapuud, ploomipuud, kirsid ja kreegid, ühesõnaga puud, mis kandsid vilju.

  

Tomm juba aimas, et tegemist on taas ennustamisega ja kuulas huviga vanaema seletust sellest, et nii nagu tööriistu tuli liigutada, et tööd hästi läheksid, tuleb puid raputada, et nad palju saaki kannaks. Ja nii nad käisid ühe puu juurest teise puu juurde ja muudkui aga raputasid.  Harulise taliõunapuu otsast sadas neile lund pähe ja see tegi ennustajate tuju veelgi paremaks.

Tommile ennustamine meeldis. 

Talle meeldisid õunad ja pirnid ka ja talle meeldis mõte, et järgmisel sügisel on neid hästi palju ja need kõik on suured, mahlased ja magusad.

„Ja ongi ainult üks viljapuu veel jäänud“ ütles vanaema kindaid lumest puhtaks kloppides „Raputa seda üksinda, mina vana inimene ,enam ei jaksa“. 

Tomm aga jaksas veel küll. 

Väga tähtsal ja pidulikul ilmel läks ta aiaäärse pirnipuu juurde, pani käed sellele ümber ja hakkas raputama, kui ühtäkki, hopsti, kolmevärviline tallikass puu otsast alla hüppas ja varju alla silkas! 

Vanaema hakkas suure häälega naerma kui Tomm murenoot hääles küsis, et kas temal on nüüd uuel aastal ainult kassiõnne.

Ju siis oli ikka muud õnne ka loota. 
Vanaema Ellemai naeris ikka veel kui nad tuppa jõudsid.

Ema oli aga vahepeal koos vanaema laste ja tädide abiga toidud valmis saanud ning laud oli kaetud.

Ahjupraad ja verivorstid aurasid laual nii nii isuäratavalt ja mandariinid olid laotud suureks kuhjaks ning ootasid koorimist. 

Kommikausid ja piparkoogid ja hapukapsad!  

Täpselt nagu Jõulud, mõtles Tomm, ning kiirustas jopet seljast võtma, et lauda istuda.

- xxx-

„Näärivana punanina

hüppas üle laualina.

Laualina kärises,

näärivana värises.“

Onu Imre lõpetas luuletuse viisaka kummardusega ja sai näärivana käest paki kätte. 

Tomm istus diivanil ema ja isa vahel ning proovis endale meenutada häid kombeid- kuulates pannakse suu kinni, muidu jahtub süda ära. Sellest, kuidas suu kaudu süda ära saab jahtuda, ta päris täpselt aru ei saanud aga vahel oli targem täiskasvanuid lihtsalt uskuda ja kuulda võtta. 

Hetkel ei olnud aga Tommil mahti selle peale mõelda, sest ehitud kuusepuu all istus ei keegi muu kui näärivana.  Jah, Tommi päris esimene näärivana ja vägisi vajus poisil suu imestusest ja uudishimust ammuli.

Kuigi Tommi arvates erines näärivana jõuluvanast ainult selle poolest, et tal olid samasugused kindad nagu isal, vööl vitsakimp ja jalas vildid. Aga siiski oli kuidagi teistmoodi tunne, selline näärisem.  Ja suur suur kingikott oli tal ka.

Tomm kujutles, kuidas kergelt ümmargune näärivana, kellel oli tõesti punane nina nii nagu luuletuses, peaks üle laualina hüppama. Ta tahtis onu Imre käest küsida, et kas see laudlina, üle mille näärivana hüppama hakkab, on laua peal või mitte ja kas näärivana hakkab siis hirmust värisema, et ta laudlina ära lõhkus ja riielda saab. Tommi mõttekäigu purustas see, et ta kuulis näärivana oma nime lausumas.

„Järgmine pakk on Tommile“ kordas näärivana, poisi poole vaadates.

Poisi peast kihutas läbi musttuhat küsimust- Miks näärivana tema poole vaatas? Kuidas näärivana teab, et tema on Tomm? Kas näärivanal on ka päkapikud või on ta jõuluvanaga tuttav ja nad vahetavad omavahel heade ja halbade laste kohta infot? 

Tomm tundis, et ta süda tahab seest välja hüpata.  Ta tahtis näärivanale vastata aga süda oli juba kurgus ja ta ei saanud suud lahti teha, sest siis jahtunuks süda kohe kindlasti ära ja seda poiss ei tahtnud.

Värisevate põlvedega libistas ta end diivanilt maha seisma. Edasi tema jalad aga ei kuulanud sõna, võib-olla selle pärast, et pisikesed käed jäid ema seelikusabast kinni hoidma ning näärivanale lähemale ei olnud tal seetõttu võimalik minna. Püsti tõusmine mõjus vähemalt niipalju, et pakitsev tunne kurgust kadus ja süda vajus poisil hoopis „saapasäärde“.

„Tere Tomm“ naeratas näärivana ja küsis: „Kas sa mõnda salmi ka tead?“

Tomm teadis.

Teadis salmi hommikul, kui ta seda kohe peale saabumist uhkusega vanaemale ette luges, et ei olnud aega riidestki lahti võtta. Teadis salmi peale lõunat, kui ta peegli ees üksinda harjutas ja isegi veel enne õhtusööki oli tal salm täiesti selge. Nüüd, nüüd aga ei suutnud ta salmist meenutada mitte ühtegi rida. Isegi pealkirja mitte! Rääkimata salmi sisust, millest ei olnud poisil enam õrna aimugi. 

Kuskilt udu tagant meenus, et tegemist võis olla pisikeste kringlitega või suhkrusaiadega ja pisikene olemisega aga hetkel ei olnud ta selleski kindel. 

Tomm neelatas ja tundis, kuidas pisarad hakkavad vägisi silmanurka trügima.

„Tegelikult oleme juba päris mitut salmi kuulnud“ teatas näärivana peale pisikest pausi, mis Tommile igavikuna tundus. See tundus talle täpselt sama pika vaikusena kui vana tema ise üldse oli- mitu pikka aastat vaikust ja üha tugevamini värisevad põlved. 

Näärivana jätkas: „Teeme äkki hoopis nii, et ma küsin sinu käest mõistatusi.  Ja kui sa ära arvad, siis saad selle kingituse endale. Nõus?“ 

Tomm noogutas, natukene mõistatusi ta juba tundis.

„Mõista, mõista, mis see on“ küsis näärivana“ Üks hani, neli nokka“.

Seda, millised haned välja näevad, Tomm teadis. Suured valged ja kohevad linnud aga nelja nokaga hane ei olnud ta kohanud. 

„Ei tea“  vastas poiss nii vaikselt, et ainult tema kinganinad võisid seda kuulda, sest Tommi pea oli nii norgus, et nina ots võis vabalt vestinööpe puutuda.

„Proovime aga seda“ jätkas näärivana:„Mõista, mõista, mis see on- pealt siiruviiruline, seest kullakarvaline?“

 Läbi suure naeratuse hõikas  Tomm kiiresti : „Sibul!“ Seda ta teadis.  Nad ju lõikasid ükskord koos vanaemaga isegi ühe sibula pooleks, et näha, millised need siirud ja viirud on ning milline on kullakarvaline sisu.

 „Tubli poiss!“ kiitis näärivana poisile pakki ulatades.

Seda pakki Tomm avada ei raatsinud. See tundus talle ka avamata kujul kuidagi väga eriline.

Oi, kuidas ta oleks tahtnud praegu vanaema kallistada ja sibula isu tuli tal ka!

Vestlusteemad:
- Mida tähendab näärid? 
- Kes on sugulased? /Kuidas saadakse vanaemaks?
- Millised võisid olla vanasti kuuse ehted ja miks?

- Miks ja mida vana aasta õhtul ennustati?
- Miks tuleb nääriõhtul 12 korda süüa ja miks peab toidu lauale jätma?
- Kas sa panid tähele, et kuud ei olnud õiges järjekorras? (millised) 
- Mida tähendab "noorsand" ?
- Mida tähendab "kolhoos" ? 

- Miks tööriistu liigutati?
- Millised näevad välja päitsed ja valjaid?
- Miks Tomm ja vanaema viljapuid raputasid?
- Mida tähendab viljapuu ? Nimeta viljapuid, mida sa tead.
- Millised on traditsioonilised Jõulutoidud?
- Mitut Uut Aastat oled Sina kohanud? 

- Kas sina tead mõnda näärisalmi/jõulusalmi?
- Millised näevad välja vildid? 
- Kas sina tead, millise salmi Tomm ära unustas? (suhkrusaiadest ja salmidest)  
- Mõista, mõista, mis see on- üks hani, neli nokka. Kas sina tead vastust?

Lastele: Tommi pere lood. Öösud ja pääsud.

ÖÖSUD JA PÄÄSUD

„Tomm! Hambapesu aeg!“ hõikas isa vannitoast. Täna oli meeste õhtu. See tähendas seda, et ema ei olnud kodus. „Kohe!“ hüüdis poiss vastu. 

Tomm teadis, et emale ega isale ei meeldi, kui nad mitu korda kutsuma peavad. Sellepärast Tomm alati koheselt vastu hüüdiski, kuigi ta ise alati kohe sinna kohale ei jõudnud. Vahel läks isegi kauem aega ja vahel unustas aga Tomm selle, et teda kutsuti, hoopiski ära.  Siiski seda juhtus harva ja Tomm ei teinud seda meelega. Tema vastus jõudis aga vähemalt alati kohe kohale.

Vahel oli Tommil tunne, et ema teab, millal on poisil kõige huvitavam mäng või multifilm käsil ja kui see Tommil täpselt poole peal on, kutsub ta teda hambaid pesema. Tomm teab, et emad teavad kõike. Miks nad siis sedagi ei võiks teada?

Täna on isa kutse Tommil meeles. Ta isegi natukene juba ootas seda. On ju meeste õhtu ja isa lubas talle täna õhtul uuest raamatust lindude kohta lugeda. Tomm tundis lindusid hästi. Ta teadis, et naabrite koerakuudi katusel elab eakas vareste paar. Isa kutsus neid hotellilindudeks, sest neil olevat alati tasuta ninaesine ja tasuta katus pea kohal. Sellest, miks isa arvab, et linnul on ninaesine, Tomm hästi aru ei saanud, sest linnul on ju nokk, mitte nina. Ning kas siis teistel lindudel on tasuline katus pea kohal? Isa aga seletas, et ta pidas silmas seda, et nendel varestel on elu nagu hotellis, kus ei pea ise midagi tegema peale maksmise. Koera kausis on neil alati söök ootamas ja koera kuuti saavad nad vihma eest varju minna. Sest siis, kui vihma sajab on naabrikoer Robi toas ja varesed saavad rahulikult tema kuudis olla. Ja nad ei pea selle hotelli eest isegi mitte maksma. 

Peale vareste tunneb Tomm ka kajakaid. Nendega nad kohtusid suvel mere ääres. Suured kajakaparved tiirutasid vee kohal ja muudkui kisasid. Tomm natukene kartis neid.

Lisaks varestele ja kajakatele tunneb Tomm veel varblasi. Varblased elavad nende aiaäärse heki sees ja seal on neid palju. Kui palju, seda Tomm päris täpselt ei tea, sest neid on rohkem, kui temal on sõrmi ja seetõttu ei ole ta saanud neid kokku lugeda. Aga numbreid Tomm natukene juba oskab.

Ka tihaseid tunneb Tomm. Nende jaoks on neil aias õunapuu küljes lindude toidumaja. See on selline maja, kuhu linnud saavad sööma tulla. Nagu söökla või kohvik. Alguses, kui isa linnumaja õue viis, käisid seal söömas ka kass Joosep ja hotellivaresed. Aga peale seda, kui Joosep sinna majakesse kinni jäi, ema lindudele enam pekki ei vii. Nüüd on seal ainult terad ja seemned ja seemneid kass Joosep ei söö. Küll aga maitsevad need varestele aga varesed söövad kole palju. Nad on ju ka palju suuremad kui tihased. Isa pani linnumaja seinale ühe lauajupi ette ja nüüd mahuvad sinna ainult väikesed linnud, kes saavad oma kõhud rahulikult täis süüa. Lindudel on talvel vähe toitu, sest igal pool on lumi.

Tihased on head linnud, seda Tomm teab. Ema selgitas, et kui talvel lindudele süüa anda ja neid aidata, siis suvel aitavad nemad vastutasuks ema. Linnud söövad aiast taimede, põõsaste ja puude küljest ussikesi, putukaid ja muid mutukaid. Kui linnud neid ei ära ei sööks,  sööksid nemad ema juurvilju ja neil ei olekski midagi süüa ega talveks keldrisse viia ja nad peaksid kõik asjad poest ostma.  Ema kutsub seda kasvatamisrõõmuks.  Aga Tomm ei oska veel kasvatamisrõõmust rõõmu tunda. Talle pakub rohkem rõõmu valmis maasikate ja suurte kapsaste korjamine. Kapsaussi on Tomm näinud ja on näinud ka seda, milline on kapsaussi poolt söödud kapsas. Tomm tahaks aga ise värsket ja tervet kapsast süüa.  Niisiis hoolitses poiss alati selle eest, et emal-isal oleks meeles tihastele seemneid viia, et linnud naabrite juurde sööma ei läheks.

Kes siis neile suvel appi tuleks?  

Seda Tomm teadis, et head naabrid üksteist aitavad, aga seda ta veel ei teadnud, kas see käib ka lindude kohta.

Lisaks varestele, kajakatele, varblastele ja tihastele, tundis Tomm ka kanasid ja ühte kukke. Nemad olid kodulinnud ja elasid maal vanaema juures. Kanad munesid palju mune ja nende toidumaja oli kordades suurem, kui see, mis Tommi aias. Samuti antakse kanadele teri mitte ainult talvel, vaid kogu aeg. Aastaringselt. Tomm arvab, et see on selle pärast, et kanad ei oska lennata ja ise endale toitu otsida.

Samuti teab Tomm, et on olemas rändlinnud- need on need linnud, kes talveks soojale maale lendavad. Paljud Tommi sõbrad on ka koos ema-isaga talvel soojale maale lennanud aga lennukiga. Nii, nagu inimesed, kes reisivad, ei ole rändinimesed ei ole ka kanad rändlinnud ja see on hea. Sest see oleks väga kurb kui igal sügisel kanaparved lendaksid ära lõunamaale ja tuleksid alles kevadel tagasi. Kus kohast nad siis terve talve mune saaksid? Ja kui ei ole mune, siis ei saa ema ju ka kooke küpsetada aga see, et ema siis kooke ei saaks küpsetada, tegi poisi meele kohe väga nukraks.

„Tule! Paneme öösud selga!“ kutsus isa poissi magamistuppa. Öösud tähendasid öösärki. Tommi lasteaiasõpradel olid ka öösud, mõnel olid küll ka tudukad ja ühel poisil oli pidžaama. Aga see sõna ei meeldinud Tommile. Tommile meeldis „öösud“.

Isa tõi raamaturiiulist uue raamatu. See rääkis lindudest. Sellest, millised nad välja näevad, mis häält nad teevad ja kus nad elavad. Pilte meeldis Tommile väga vaadata. Samuti meeldisid talle pisikesed jutukesed linnuperedest. Isale meeldisid rohkem vist kirjeldused. Täna vaatasid nad pääsukesi.  Kaldapääsukesi, suitsupääsukesi ja räästapääsukesi. Kaldapääsukesed elavad kalda sees. Räästapääsukesed elavad räästa all. Seevastu aga suitsupääsukesed ei ela suitsu sees, neil on lihtsalt selline nimi. Tomm sai teada ka seda, et suitsupääsukesed on musta värvi, pika harkis saba ja valge kurgualusega.

Kohendanud poisile teki peale, hakkas isa lugema: 

"Pääsu Priit.

Elas kord üks pääsukene, kelle nimi oli Priit. Nende väike armas pesa asus vana maja räästa all. Priit oli räästapääsuke.

Pääsu Priit ei tahtnud magada. 
Talle tundus, et kõik põnev, juhtub just öösiti, siis kui tema peab magama. Hommikul ärgates oli õu jälle nii muutunud ja tema ei olnud mitte kui midagi öösel kuulnud ega märganud. Ühel hommikul, kui Pääsupoeg Priit silmad avas, avastas ta taas, et ta on maha maganud valge lille õie. Õhtul magama minnes oli see alles, ta imetles seda enne uinumist, hommikuks oli see õis aga jäägitult kadunud. Samuti oli puu otsast kadunud kolm lehte. Lehtede arvu teadis aga Pääsu Priit peast, sest pesas ema oodates oli tal aega neid üle lugeda. Pääsule meeldis asju lugeda ja ta oli oma pesakonna parim arvutaja. „Vidiiiit! Kakssadatuhatkuuuskümmendkaheksa lehte!“ säutsus Pääsu Priit „ Vidiiiit! Veel eile oli neid lehti kakssada tuhat seitsekümmend üks! Kuhu kadus? Vidiit! Kes võttis? Vidiit!“ .

Pääsu Priit otsustas, et täna öösel ta ei maga. 
Ei! Ta otsustas, et nüüdsest alates ei maga ta enam ühtegi ööd! Ta hakkab magama päeval. 

Pääsukeste ema Eleanora lendas tiivavurinal pesa servale, priske hommikusöök noka vahel. Pääsu Priit tõttas oma uudist teatama, et tema uus nimi on tänasest Öösu Priit ja et tema magab nüüd oma öise une ette ära ja ärgu ema teda söögiga segagu. 

Pääsuema Eleanora vangutas vaikides vaid pead ja lendas uusi magusaid putukaid oma pääsupoegadele otsima. 
Päev möödus kiirelt, Pääsu Priit, oih, vabandust, Öösu Priit magas. Tema õed ja vennad kõõlusid pesaserval, ootasid ema ja muudkui aga maiustasid. Pisikesed linnupojad peavad sööma, et suureks ja tugevaks kasvada. 

Öösu Priit aga magas. Tal oli ju tarvis terve tänane öö üleval olla ja maailma jälgida, lootuses, et äkki tabab ta ka selle, kes öösiti tema õue salaja muudab. 

Kui Öösu Priit ärkas, oli ema ja tema õed-vennad juba magama jäänud. Pääsupoeg piilus arglikult pesast välja. Kõikjal oli nii pime ja tuul tegi imelikult hirmutavat häält. Pääsupojal oli kõhe. Puude lehed tegid öises tuules imelikku häält, isegi nemad vist värisesid. Pääsupojal hakkas hirm ja kõht oli ka kole tühi. 

„Ema-ema-ema!“ säutsus Öösu Priit aga ema ei kuulnud. Ema magas. Öösu Priit proovis veelkord pesast välja näha aga kõikjal valitses hirmutav pilkane pimedus ja see pimedus liikus tuules, edasi ja tagasi, üles ja alla. Kohises ja mühises ja mattis maad. Pääsupojal hakkas külm. Ta puges teistele lähemale. Pisikene pääsukene oli õnnetu- tal oli külm, hirmus, väga tühi kõht ja tal ei tulnud und.

„Vidiiiit! Emaaaa!!“ säutsus pääsupoeg „ Vidiit! Emaaa! Ma ei taha enam Öösu Priit olla. Vidiit! Tahan jälle Pääsu Priit olla!“. 

Ema kohendas oma tiibu pojale ümber, torkas talle noka vahele ühe liiga vara lendu alustanud ööliblika ja lohutas: „Minu jaoks jääd sa alati Pääsu Priiduks. Nii öösel kui päeval. Proovi nüüd aga natukene magada!“. Pääsu Priit puges emale kaissu. Tal oli hea olla. Tal oli soe ja kõht oli täis. 
Pääsu Priit oli ikka palju parem olla kui Öösu Priit.“ isa lõpetas lugemise ja sulges vaikselt raamatu.

Ka Tomm oli juba unine. Ta nägi, kuidas tema öösude peal pääsukesed lendasid ja ta tabas end mõttelt, et kui ööriided on öösud, et kas siis päevariided on pääsud? Tomm jäi magama, enne kui ta selle mõtte lõpuni jõudis mõelda. Homme on aga uus päev, uued mõtted ja teod.

Isa kohendas uinunud Tommil tekki, kustutas põrandalambi  ja lausus veel vaikselt enne ukse sulgemist: „Head ööd mu väike poeg! Ilusaid unenägusid!“

Toapimeduses kostis aga voodi alt tiivasahinat ja tasane „Vidiiit!“

Vestlusteemad:

-          Mis häält teevad vares, kajakas, varblane, tihane, pääsukene?

-          Miks tuleb lindusid talviti toita?

-          Milliseid lindusid sa veel tunned? Mis häält nad teevad?
-     Kes on rändlinnud ja kuhu nad rändavad?

-          Kes on Eesti rahvuslind? Ja milline ta välja näeb?
-     Mille poolest erinevad kaldapääsuke, räästapääsuke ja suitsupääsuke?

-          Mis sa arvad, miks öösiti õu muutus?  (kadunud lill, lehed puult)